5 surmaeelset kahetsust
Bronnie Ware
´´5 levinumat surmaeelset kahetsust´´
Kui Sa ei ole veel lugenud seda raamatut,siis siin on mõned lõigud sellest nii emotsonaalsest ja õpetlikust raamatust.
Bronnie kes oli põetajaks paljudele surevatele inimestele ja sellest mida ta õppis kuulates oma patsiente.
Siin mõned kokkuvõtted:
Kahe inimese suhtlemise korral õpivad nad alati teineteiselt midagi.
Loobumine ei ole allaandmine .Loobumiseks on vaja tohutul määral julgust. Sageli suudame loobuda alles siis kui tulemuse kontrollimise püüdes tekkinud valu on muutunud väljakannatamatuks. Loobumiseni jõudmine on tegelikult vabastav. Ka siis kui see pole tore.. Kui suudad viimaks leppida sellega, et sinu võimuses ei ole enam teha mitte midagi ja sa võid vaid kõrgemaid jõude usaldada, siis oled lõpuks avanud tee vabale voolule.
Öeldakse, et valu vältimiseks teeb inimene rohkem kui naudingu saamiseks. Seega kui valu muutub juba liiga suureks,siis leiame endas julgust midagi muuta.
Kaastunne on ilus ja võimas jõud. Valu, mida oled teistelt vastu võtnud väljendab halvastiütlejate enda kannatusi, mida nad sulle projetseerivad. Õnnelkud inimesed ei kohtle teisi sel moel. Nad ei arvusta neid kes elavad elu oma äranägemise järgi. Kui üldse midagi siis suhtuvad õnnelikud inimesed sellesse austusega. Tuleb ennast lahti rebida eelnevatelt põlvkondadelt meie põlvkonnale edasi kantud valust. Inimesed muutuvad siis kui nad selleks valmis on ja seda soovivad.
Me kulutame nii palju aega tulevikuplaanidele, mis sageli sõltuvad mingitest kaugematest terminitest, mis peaksid meid justkui õnnelikuks tegema, või oletame, et meil on veel väga palju aega, kuigi tegelikult on meil olemas ainult see elu,mida elame täna.
Kunagi on kõik inimesed olnud väikesed beebid, ja kord tuleb päev, mil nad surevad. Kui suudad näha kõiki inimesi kui väikeseid beebisid ja väikelapsi, kes kõik on kunagi suhtunud ellu sellise usalduse ja süütusega, nagu see on omane väikestele lastele. Millised nad oli enne seda kui neid haavati, olid siis haavajateks pereliikmed, eakaasalased või ühiskond. Millised nad olid enne seda kui neist kadus usaldus ja avatus, mis neis sündides oli olnud. Valusad sõnad pärinevad ütlejate haavadest, mitte sünnipäraselt puhastest ja ilusatest olenditest. Igas inimeses elab veel aastakümneid tagasi sündinud armsast, väikesest ja süütust lapsukesest. Ja ühel päeval kogevad nemadki tagantjärele tarkust, mis jõuab paljudele inimestele pärale suremise protsessi käigus. Tihti on nii, et üks või teine inimene sulle ei meeldi, kuid see mis sulle ei meeldi, on vaid nende käitumine ja sõnad. Tegelikult on kõigis neis süütu süda, mis kunagi uskus, et maailm toob neile õnne ja hoolitseb nende eest. Kui seda ei juhtunud, tulid mürinal kannatus, valu ja unistuste purunemine, mis panid nad käituma ebamõistlikul moel.
Kõigis inimestes on kunagi olnud väikestele lastele omast usalduslikkust ja süütust. Kui teisele öeldakse, midagi inetut,siis on põhjuseks kannatus, mis annab endast märku väikeses lapses, kes on ära eksinud.
Me oleme targad, intuitiivsed olendid, kes on pimestatud hirmudest ja oma teadvuse väärarusaamadest, mis on välja kujunenud aastate jooksul reaktsioonina positiivsele ja negatiivsele. Keskendudes kasvõi oma hingamise jälgimisele- hakkame mõtteid uuesti enda omandusse saama ning anname sellega endale võimaluse teadlikult valida paremaid mõtteid ja luua õnnelikumat elu.
Emad toovad oma lapssed siia ilma, kuid nad ei ole nende omanikud. Neile on antud vaid õnnistatud roll olla neile teejuhiks, kuni lapsed suudavad ise lennata.
Sõpruse ilu on selles, et meid võetakse sellistena nagu me oleme. Sõprussuhtes hinnatakse sind sellisena nagu oled ja keegi ei eelda, et peaksid kelllegi teise meele järgi olema, nii nagu perekonna või partneri puhul.
Meie kehasse on talletatud meie minevik. Kogu valu või rõõm annab ühel või teisel moel endast kehas märku.
Nii lihtne on elult kogu aeg rohkemat nõuda. Mingi piirini on see okei, sest unistamise ja kasvamise juurde kuulub ka avardumine inimesena. Aga kuna me ei saa kõike,mida soovime ja kasvame pidevat, siis on kõige tähtsam hinnata seda, mis meil juba on. Elu kulgeb nii kiiresti, ükskõik kas elad kahekümneseks, neljakümneseks või kaheksakümneseks. Iga päev on on kingitus ja õnnistus. Kõik mis meil üldse olla saab, on see sama hetk, milles viibime.
Ainus viis, kuidas meie kõigi elu paraneks, on mõista meid kõiki ühendavat vastastikust sidet. Üksinda ei saa mitte midagi head korda saata.Kui me vaid õpiksime kõigi hüvangu nimel koostööd tegema,selle asemel et omavahel võistelda ja üksteist peljata.
Paljud partnerid arvavad, et nad on teineteise omand. Kuigi igas suhtes on võimalik jõuda kokkulepeteni ja ennast siduda, eriti kui mängus on lapsed, on igal inimesel siiski võimalus säilitada oma isiklikku vabadust.
Ära muretse pisiasjade pärast, sest need ei loe. Loeb ainult armastus. Kui pead meeles, et armastus on alati olemas,siis on sul hea elu.
Depressioon on haigus, mis võib olla positiivse muutuse kõige käimalükkavamaks jõuks, kui inimesele antakse võimalus depressioonist läbi minna omas tempos. Tänapäeva moodsas ühiskonnas on sellele seisundile antud nimeks depressioon. Tegelikult on see võimalus ja aeg spirituaalseks transformatsiooniks ja ärkamiseks. Depressioon võib olla murdumine, kuid võib olla ka läbi murdmine, kui läheneda sellele otsustavusega, usuga ja valmisolekuga loobuda.
Õnnelikuks eluks ei ole vaja oma kodust välja kolida või teha midagi muud äärmuslikku oma füüsilises keskkonnas. Õnnelikuks eluks on vaja muuta oma taju ja olla piisavalt vapper, et austada muuhulgas ka oma soove. Mitte keegi teine ei saa teha sind õnnelikuks või õnnetuks, kui sa seda ise ei soovi.
Kui saad tunda õnne ja rahulolu ka lühikese aja jooksul, siis pole midagi kahetseda, kui lahkumise aeg on käes, ent lahkumise aeg jõuab kätte paratamatult.
Tunnete väljendamise õppimine osutub liiga paljudele täiskasvanutele kahjuks suureks väljakutseks.
Me ei tea iial, kui kauaks meile või meie kallitele inimestele on siin olemiseks aega antud. Selle asemel, et tunda kahetsust surivoodil, kanna hoolt, et su lähedased teaksid juba nüüd, mida sa tunned. Süütunne on mürk, mis saadab sind surmani. Meid hoiab tagasi hirm, kuidas teised meie jutu peale reageerivad. Anna oma hirmule ninanips ja söanda oma kaunist mina ka teistele avada, enne kui on hilja kas sinu või nende jaoks. Ent kui inimene, kellele su tunded jäid avaldamata, on juba surnud, siis on nüüd aeg endale andestada. Süükoormat edasi kandes ei austa sa oma elu. On aega enda vastu olla leebe.
Heasüdamlikkus ja andestamine on suurepärased algupunktid. Mitte ainult teistele, vaid ka ise enda jaoks. Endale andestamine on samuti selle protsessi väga tähtis osa. Ilma andestamiseta väetate edasi oma meele halbu seemneid ja olete enda vastu karm.
Julgust oma elu muutmiseks on kergem leida siis, kui olete enda vastu lahke. Headki asjad vajavad aega, nii et tarvis läheb kannatlikkust. Igaüks meist on hämmastav isiksus, kelle potentsiaali piirab vaid meie enda mõtlemine. Me kõik oleme hämmastavad. Kui mõelda kuidas lugematud keskkonna ja geneetilised mõjutajad on meid kujundanud, nende hulgas geenid, mis oled kaasa saanud tänu oma ainulsaadsele bioloogiale, siis teeb see sinust päris hämmastava ja erilise isiksuse. Kõik su senised elukogemused, nii head kui halvad, annavad samuti oma panuse, et sa ei sarnaneks mitte ühegi teise inimesega siin planeedil.
On aeg mõista enda ja teiste inimeste väärtust. Jätta hukkamõist selja taha. Olla lahke enda ja teiste vastu. Kuna mitte keegi meist ei ole olnud kellegi teise nahas, näinud kellegi teise silmadega ega tundnud kellegi teise südamega, siis ei tea me ka seda, kui palju keegi on kannatanud. Isegi veidi empaatiat viib kaugele.
Andesta teistele, et oled süüdistanud teisi inimesi oma ebaõnnes. Anna andeks ka neile, kes on sind oma ebaõnnes süüdistanud. Me kõik oleme inimesed.Oleme kõik teinud asju, mida oleks võinud teha hoopis teistmoodi, lahkemalt.
Elu möödub liiga kiiresti. Võimalik on jõuda lõpuni ilma kahetsuseta. Õigesti elamine ja sulle antud elu austamine, nõuab vaprust, kuid valik on sinu, nii nagu ka rahuldus. Hinda aega mis sulle veel on antud ja väärtusta kõiki ande oma elus, aga eriti käib see sinu hämmastava loomuse kohta.
Kummalisel kombel on paljude üks raskemaid ülesandeid õppida vastu võtma ja mõistma, et oled väärt saama, ning seejärel laskma headusel voolata. Me kõik oleme omavahel palju suuremas seotuses kui seda teadvustada oskame ja mängime üksteise eludes hoopis olulisemaid rolle, kui teame. Vastu võtmise õppimine on vajalik, kui oled tõeliselt avatud, et näha, kuidas su unistused täituvad. Iga loomult andja teab, et andmine pakub suurt rahuldust. Aga kui oled andja, ilma, et lubaksid endal ka midagi vastu saada, siis takistad asjade loomulikku kulgu ja tekitad tasakaalutust ning lisaks sellele röövid kelleltki andmisrõõmu. Nii et luba ka teistel endale anda. Suutmatus vastu võtta põhjustab kas uhkus võ madal enesehinnang, kuid igaüks meist väärib headust.
Kui oled inimene, kes ei tea kuidas anda, siis muudkui harjuta. Püüa ilma midagi ootamata. See on hea tunne. Anna lihtsalt andmise rõõmust.Kui pead andmise üle arvet või meenutad saajale antut hiljem vihahoos,siis pole tegemist tõelise andmisega. Kui ootad, et peale andmist hakkab midagi head juhtuma, siis ei saa sa sellist andmist tõeliselt siiraks pidada. Tõeline nauding tuleb andmisest, mille ainsaks kavatsuseks on anda kas armastuse, headuse või mõne teo kujul. Sellise kavatsusega andjad saavad tasu, kuid alati ei juhtu see kohe ja üsna harva sellisel moel, mida oleksid osanud ette kujutada. Vastuvõtmist tuleb samuti osata , et vool saaks kulgeda samas suunas. Loomulikult sisaldab see ka endale andmist ja vastuvõtmist.
Maailma ja meid on võimalik muuta. Kui me ise oma elu parandame ja teeme tööd selle nimel, et meil poleks kahetsusi, siis parandame selle käigus loomulikul viisil teistegi inimeste elusid. Ühiskonnas tekitatud eraldumist ja ebakõla on võimalik ümber pöörata. Õnnelik on võimalik olla. Surmale on võimalik veel elavate ja tervetena vastu minna nii, et kahetsusi ei tekiks.
Kõik need kahetsused, mida nüüdseks juba lahkunud armsad inimesed minuga jagasid, vajavad neist ülesaamiseks julgust ja armastust. Nii nagu valgus, mis tahab heledalt ja rõõmsalt särada, on teie sees teejuht, kes viib teid samm sammu haaval pärale.
Olge need kes olete, leidke tasakaal, rääkige ausalt, väärtustage neid, keda armastate ja lubage endil olla õnnelik. Kui te seda teete, siis on see austusavaldus mitte ainult teile, vaid ka kõigile neile, kes oma viimastel elunädalatel tundsid meeleheidet, kuna polnud olnud piisavalt julged, et kõike eelnimetatut oma elus teha.
Kui su teele veeretatakse takistusi ja sa mõtled , kuidas küll üldse on võimalik kõik jälle korda saada, kuidas leida teatud inimsuhtes rahu;kuidas jõuavad sinuni vajalikud kontaktid; või kuidas saada raha, et midagi korda saata; siis pea meeles, et see mida ihkad sina, ihkab ka sind. Mõnikord tuleb lihtsalt tee pealt eest ära astuda. Tee mida võid ja lase siis lahti. Ära ole endal tee peal ees.
Kui sa siis ennast sellises olukorras leiad, seisa sirgelt, lükka õlad taha ja hinga sügavalt ning armastavalt sisse. Mine edasi uhkena selle üle, kes sa juba oled; usu jäägitult, et väärid seda, et sinu palveid on kuulda võetud ja hea on jõuab sinu poole teel. Pea meeles üht lihtsat fraasi: naerata ja tea. Lihtsalt naerata ja tea.
Bronnie koduleht on www.bronnieware.com
´´5 levinumat surmaeelset kahetsust´´
Kui Sa ei ole veel lugenud seda raamatut,siis siin on mõned lõigud sellest nii emotsonaalsest ja õpetlikust raamatust.
Bronnie kes oli põetajaks paljudele surevatele inimestele ja sellest mida ta õppis kuulates oma patsiente.
Siin mõned kokkuvõtted:
Kahe inimese suhtlemise korral õpivad nad alati teineteiselt midagi.
Loobumine ei ole allaandmine .Loobumiseks on vaja tohutul määral julgust. Sageli suudame loobuda alles siis kui tulemuse kontrollimise püüdes tekkinud valu on muutunud väljakannatamatuks. Loobumiseni jõudmine on tegelikult vabastav. Ka siis kui see pole tore.. Kui suudad viimaks leppida sellega, et sinu võimuses ei ole enam teha mitte midagi ja sa võid vaid kõrgemaid jõude usaldada, siis oled lõpuks avanud tee vabale voolule.
Öeldakse, et valu vältimiseks teeb inimene rohkem kui naudingu saamiseks. Seega kui valu muutub juba liiga suureks,siis leiame endas julgust midagi muuta.
Kaastunne on ilus ja võimas jõud. Valu, mida oled teistelt vastu võtnud väljendab halvastiütlejate enda kannatusi, mida nad sulle projetseerivad. Õnnelkud inimesed ei kohtle teisi sel moel. Nad ei arvusta neid kes elavad elu oma äranägemise järgi. Kui üldse midagi siis suhtuvad õnnelikud inimesed sellesse austusega. Tuleb ennast lahti rebida eelnevatelt põlvkondadelt meie põlvkonnale edasi kantud valust. Inimesed muutuvad siis kui nad selleks valmis on ja seda soovivad.
Me kulutame nii palju aega tulevikuplaanidele, mis sageli sõltuvad mingitest kaugematest terminitest, mis peaksid meid justkui õnnelikuks tegema, või oletame, et meil on veel väga palju aega, kuigi tegelikult on meil olemas ainult see elu,mida elame täna.
Kunagi on kõik inimesed olnud väikesed beebid, ja kord tuleb päev, mil nad surevad. Kui suudad näha kõiki inimesi kui väikeseid beebisid ja väikelapsi, kes kõik on kunagi suhtunud ellu sellise usalduse ja süütusega, nagu see on omane väikestele lastele. Millised nad oli enne seda kui neid haavati, olid siis haavajateks pereliikmed, eakaasalased või ühiskond. Millised nad olid enne seda kui neist kadus usaldus ja avatus, mis neis sündides oli olnud. Valusad sõnad pärinevad ütlejate haavadest, mitte sünnipäraselt puhastest ja ilusatest olenditest. Igas inimeses elab veel aastakümneid tagasi sündinud armsast, väikesest ja süütust lapsukesest. Ja ühel päeval kogevad nemadki tagantjärele tarkust, mis jõuab paljudele inimestele pärale suremise protsessi käigus. Tihti on nii, et üks või teine inimene sulle ei meeldi, kuid see mis sulle ei meeldi, on vaid nende käitumine ja sõnad. Tegelikult on kõigis neis süütu süda, mis kunagi uskus, et maailm toob neile õnne ja hoolitseb nende eest. Kui seda ei juhtunud, tulid mürinal kannatus, valu ja unistuste purunemine, mis panid nad käituma ebamõistlikul moel.
Kõigis inimestes on kunagi olnud väikestele lastele omast usalduslikkust ja süütust. Kui teisele öeldakse, midagi inetut,siis on põhjuseks kannatus, mis annab endast märku väikeses lapses, kes on ära eksinud.
Me oleme targad, intuitiivsed olendid, kes on pimestatud hirmudest ja oma teadvuse väärarusaamadest, mis on välja kujunenud aastate jooksul reaktsioonina positiivsele ja negatiivsele. Keskendudes kasvõi oma hingamise jälgimisele- hakkame mõtteid uuesti enda omandusse saama ning anname sellega endale võimaluse teadlikult valida paremaid mõtteid ja luua õnnelikumat elu.
Emad toovad oma lapssed siia ilma, kuid nad ei ole nende omanikud. Neile on antud vaid õnnistatud roll olla neile teejuhiks, kuni lapsed suudavad ise lennata.
Sõpruse ilu on selles, et meid võetakse sellistena nagu me oleme. Sõprussuhtes hinnatakse sind sellisena nagu oled ja keegi ei eelda, et peaksid kelllegi teise meele järgi olema, nii nagu perekonna või partneri puhul.
Meie kehasse on talletatud meie minevik. Kogu valu või rõõm annab ühel või teisel moel endast kehas märku.
Nii lihtne on elult kogu aeg rohkemat nõuda. Mingi piirini on see okei, sest unistamise ja kasvamise juurde kuulub ka avardumine inimesena. Aga kuna me ei saa kõike,mida soovime ja kasvame pidevat, siis on kõige tähtsam hinnata seda, mis meil juba on. Elu kulgeb nii kiiresti, ükskõik kas elad kahekümneseks, neljakümneseks või kaheksakümneseks. Iga päev on on kingitus ja õnnistus. Kõik mis meil üldse olla saab, on see sama hetk, milles viibime.
Ainus viis, kuidas meie kõigi elu paraneks, on mõista meid kõiki ühendavat vastastikust sidet. Üksinda ei saa mitte midagi head korda saata.Kui me vaid õpiksime kõigi hüvangu nimel koostööd tegema,selle asemel et omavahel võistelda ja üksteist peljata.
Paljud partnerid arvavad, et nad on teineteise omand. Kuigi igas suhtes on võimalik jõuda kokkulepeteni ja ennast siduda, eriti kui mängus on lapsed, on igal inimesel siiski võimalus säilitada oma isiklikku vabadust.
Ära muretse pisiasjade pärast, sest need ei loe. Loeb ainult armastus. Kui pead meeles, et armastus on alati olemas,siis on sul hea elu.
Depressioon on haigus, mis võib olla positiivse muutuse kõige käimalükkavamaks jõuks, kui inimesele antakse võimalus depressioonist läbi minna omas tempos. Tänapäeva moodsas ühiskonnas on sellele seisundile antud nimeks depressioon. Tegelikult on see võimalus ja aeg spirituaalseks transformatsiooniks ja ärkamiseks. Depressioon võib olla murdumine, kuid võib olla ka läbi murdmine, kui läheneda sellele otsustavusega, usuga ja valmisolekuga loobuda.
Õnnelikuks eluks ei ole vaja oma kodust välja kolida või teha midagi muud äärmuslikku oma füüsilises keskkonnas. Õnnelikuks eluks on vaja muuta oma taju ja olla piisavalt vapper, et austada muuhulgas ka oma soove. Mitte keegi teine ei saa teha sind õnnelikuks või õnnetuks, kui sa seda ise ei soovi.
Kui saad tunda õnne ja rahulolu ka lühikese aja jooksul, siis pole midagi kahetseda, kui lahkumise aeg on käes, ent lahkumise aeg jõuab kätte paratamatult.
Tunnete väljendamise õppimine osutub liiga paljudele täiskasvanutele kahjuks suureks väljakutseks.
Me ei tea iial, kui kauaks meile või meie kallitele inimestele on siin olemiseks aega antud. Selle asemel, et tunda kahetsust surivoodil, kanna hoolt, et su lähedased teaksid juba nüüd, mida sa tunned. Süütunne on mürk, mis saadab sind surmani. Meid hoiab tagasi hirm, kuidas teised meie jutu peale reageerivad. Anna oma hirmule ninanips ja söanda oma kaunist mina ka teistele avada, enne kui on hilja kas sinu või nende jaoks. Ent kui inimene, kellele su tunded jäid avaldamata, on juba surnud, siis on nüüd aeg endale andestada. Süükoormat edasi kandes ei austa sa oma elu. On aega enda vastu olla leebe.
Heasüdamlikkus ja andestamine on suurepärased algupunktid. Mitte ainult teistele, vaid ka ise enda jaoks. Endale andestamine on samuti selle protsessi väga tähtis osa. Ilma andestamiseta väetate edasi oma meele halbu seemneid ja olete enda vastu karm.
Julgust oma elu muutmiseks on kergem leida siis, kui olete enda vastu lahke. Headki asjad vajavad aega, nii et tarvis läheb kannatlikkust. Igaüks meist on hämmastav isiksus, kelle potentsiaali piirab vaid meie enda mõtlemine. Me kõik oleme hämmastavad. Kui mõelda kuidas lugematud keskkonna ja geneetilised mõjutajad on meid kujundanud, nende hulgas geenid, mis oled kaasa saanud tänu oma ainulsaadsele bioloogiale, siis teeb see sinust päris hämmastava ja erilise isiksuse. Kõik su senised elukogemused, nii head kui halvad, annavad samuti oma panuse, et sa ei sarnaneks mitte ühegi teise inimesega siin planeedil.
On aeg mõista enda ja teiste inimeste väärtust. Jätta hukkamõist selja taha. Olla lahke enda ja teiste vastu. Kuna mitte keegi meist ei ole olnud kellegi teise nahas, näinud kellegi teise silmadega ega tundnud kellegi teise südamega, siis ei tea me ka seda, kui palju keegi on kannatanud. Isegi veidi empaatiat viib kaugele.
Andesta teistele, et oled süüdistanud teisi inimesi oma ebaõnnes. Anna andeks ka neile, kes on sind oma ebaõnnes süüdistanud. Me kõik oleme inimesed.Oleme kõik teinud asju, mida oleks võinud teha hoopis teistmoodi, lahkemalt.
Elu möödub liiga kiiresti. Võimalik on jõuda lõpuni ilma kahetsuseta. Õigesti elamine ja sulle antud elu austamine, nõuab vaprust, kuid valik on sinu, nii nagu ka rahuldus. Hinda aega mis sulle veel on antud ja väärtusta kõiki ande oma elus, aga eriti käib see sinu hämmastava loomuse kohta.
Kummalisel kombel on paljude üks raskemaid ülesandeid õppida vastu võtma ja mõistma, et oled väärt saama, ning seejärel laskma headusel voolata. Me kõik oleme omavahel palju suuremas seotuses kui seda teadvustada oskame ja mängime üksteise eludes hoopis olulisemaid rolle, kui teame. Vastu võtmise õppimine on vajalik, kui oled tõeliselt avatud, et näha, kuidas su unistused täituvad. Iga loomult andja teab, et andmine pakub suurt rahuldust. Aga kui oled andja, ilma, et lubaksid endal ka midagi vastu saada, siis takistad asjade loomulikku kulgu ja tekitad tasakaalutust ning lisaks sellele röövid kelleltki andmisrõõmu. Nii et luba ka teistel endale anda. Suutmatus vastu võtta põhjustab kas uhkus võ madal enesehinnang, kuid igaüks meist väärib headust.
Kui oled inimene, kes ei tea kuidas anda, siis muudkui harjuta. Püüa ilma midagi ootamata. See on hea tunne. Anna lihtsalt andmise rõõmust.Kui pead andmise üle arvet või meenutad saajale antut hiljem vihahoos,siis pole tegemist tõelise andmisega. Kui ootad, et peale andmist hakkab midagi head juhtuma, siis ei saa sa sellist andmist tõeliselt siiraks pidada. Tõeline nauding tuleb andmisest, mille ainsaks kavatsuseks on anda kas armastuse, headuse või mõne teo kujul. Sellise kavatsusega andjad saavad tasu, kuid alati ei juhtu see kohe ja üsna harva sellisel moel, mida oleksid osanud ette kujutada. Vastuvõtmist tuleb samuti osata , et vool saaks kulgeda samas suunas. Loomulikult sisaldab see ka endale andmist ja vastuvõtmist.
Maailma ja meid on võimalik muuta. Kui me ise oma elu parandame ja teeme tööd selle nimel, et meil poleks kahetsusi, siis parandame selle käigus loomulikul viisil teistegi inimeste elusid. Ühiskonnas tekitatud eraldumist ja ebakõla on võimalik ümber pöörata. Õnnelik on võimalik olla. Surmale on võimalik veel elavate ja tervetena vastu minna nii, et kahetsusi ei tekiks.
Kõik need kahetsused, mida nüüdseks juba lahkunud armsad inimesed minuga jagasid, vajavad neist ülesaamiseks julgust ja armastust. Nii nagu valgus, mis tahab heledalt ja rõõmsalt särada, on teie sees teejuht, kes viib teid samm sammu haaval pärale.
Olge need kes olete, leidke tasakaal, rääkige ausalt, väärtustage neid, keda armastate ja lubage endil olla õnnelik. Kui te seda teete, siis on see austusavaldus mitte ainult teile, vaid ka kõigile neile, kes oma viimastel elunädalatel tundsid meeleheidet, kuna polnud olnud piisavalt julged, et kõike eelnimetatut oma elus teha.
Kui su teele veeretatakse takistusi ja sa mõtled , kuidas küll üldse on võimalik kõik jälle korda saada, kuidas leida teatud inimsuhtes rahu;kuidas jõuavad sinuni vajalikud kontaktid; või kuidas saada raha, et midagi korda saata; siis pea meeles, et see mida ihkad sina, ihkab ka sind. Mõnikord tuleb lihtsalt tee pealt eest ära astuda. Tee mida võid ja lase siis lahti. Ära ole endal tee peal ees.
Kui sa siis ennast sellises olukorras leiad, seisa sirgelt, lükka õlad taha ja hinga sügavalt ning armastavalt sisse. Mine edasi uhkena selle üle, kes sa juba oled; usu jäägitult, et väärid seda, et sinu palveid on kuulda võetud ja hea on jõuab sinu poole teel. Pea meeles üht lihtsat fraasi: naerata ja tea. Lihtsalt naerata ja tea.
Bronnie koduleht on www.bronnieware.com
Kommentaarid
Postita kommentaar