Ärevushäirest vabaks. Olavi Noronen

Eluraamat´´, vaevadest vabaks.
Olavi Noronen

Paanikahäirete taustaks on psüühiline või füüsiline trauma.
Postraumaatiliste stressihäirete diagnostilise tunnuste hulgas on sümptomid:
1.Regulaarsed hirmuunenäod
2. Tugev psüühiline ahistus, eriti suletud ruumides
3. Füsiloogiline reaktsioon kui inimene satub sarnaste sisemiste või välimiste tegurite mõju alla mis meenutavad traumaatilisis sündmusi
4.Soov vältida traumaga seotud mõtteid ja tundeid
5. Soov vältida tegevusi, kohti ja inimesi, mis, kes äratavad mälestusi traumast
6. Selgelt vähendunud huvi oluliste tegevuste vastu
7. Eraldatuse või teistest võõrandumise tunne
8. Piiratud tundeseisundite skaala- võimetus tunda armastust
9. Tunne, et tulevik on piiratud
10. Uinumis- ja magamisraskused
11. Ärritumus- ja vihapursked
12. Keskendumisraskused
13. Liigne valvsus, valvelolek
14. Liilaldatud ehmumisreaktsioon
Valuga kohtumine ei toimu sellele mõeldes. Lõpetamata ja teadvustamata valude teadvustamine tähendab alati valu, karjumist, pisaraid. Vältimaks valu kogemist, säilitame me aastakümneid neurootilisi reageeringuid, ebatõelist mina ja tõrjemehhanismide põhjustatud pingeid ning keemilisi ja füsioloogilisis reaktsioone. Iga pingestumine on märk tõrjutud valust.
Suitsetamine, alkoholi tarvitamine, probleemid inimsuhetes, uimastite tarvitamine, homoseksuaalsus, vägivald, pahatahtlikkus, ülekaalulisus jne. on ebatõelise mina sümboolsed meetodid algupäraste vajaduste korvamiseks või rahuldamiseks.
Vale persona teadvustamine. Valu teadvustamine ja sellega kohtumine põhjustavad mitmesuguseid muutusi:
1. Muutused tunnetes, nende kvaliteedis
2. Muutused unenägudes, une kestuses ja kvaliteedis
3. keskendumisvõime suureneb
4. Fantaasia tugevneb
5. Intuitsioon lisandub
6. Lihaspinged vähenevad
7. Mäletamine lisandub
Hea mälu on üks neist omadustest või võimetest, mida põgeneja valu vältimiseks arendab
Teadvustamine unenägude kaudu. Tõrjumist harrastavad inimesed mäletavad vähem unenägusid, sest nad ei soovi neid mäletada.

Valuneuroos .
Lämmatades oma tahteavaldusi teeme endale valu ka praeguses hetkes, oma loomulikku tegevust takistades. Valu tõusmist teadvusesse takistades, inimene kardab: haigusi, mürgitamist jne. Lämmatamisega tekitatakse muutusi nii kehas kui meeles. Kui valu on kõrvale lükatud, teadvusest eemaldatud, ei toimu tema edaspidine eemalhoidmine mitte iseenesest, vaid selleks vajatakse jõudu, psüühilist energiat. Kuna psüühika mõjutab organismi talitlust, tekitab tunnete tõrjumine häireid lihastes, ajus, närvisüsteemis. Lämmatamise tagajärg on lihaspinged. Muutused vererõhus, hingamises, pulsisageduses, soolestiku toimimises. Muutused ulatuvad rahu- ja harmoonia tasandini. Lapseeas toimunud tõrjumised isegi lapse luustiku arengusse. Kui me oma emotsionaalseid vajadusi tähele ei pane, suurendame füüsiliste haiguste riski. Lämmatatud tunded nõrgestavad immuunsüsteemi.
 Lapsepõlv emaüsas, sündimisel ja lapsepõlves lõpetamata jäänud lämmatatud tunded ja kogemused---nende mõju täiskasvanueas väärtoimingute näol--väärad sotsiaalsed ja psüühilised toimingud: lipitsemine, oma tahte lämmatamine, enda alandamine, manipuleerimine, neurootiline enesemuutmine, probleemide mahasalgamine.

Tundeeluga seotud haigused:
 maohaavad, kaksteissõrmiku haavand, impotentsus, peavalud, kõrge vererõhk, kõrge kolesterooli tase, südametegevuse häired, halvatused, astma, allergia.
Valesti elades, mõeldes, tundes ja tegutsedes, viime oma keha seisundisse, kus see on vastuvõetav haigustele, viirustele, rakumutatsioonidele.
Enesetapp on põgenemise katse. Enesetapja püüab tappa oma valu. Igasuguse vägivalla taga on valu.
Agressiivsus ja vägivaldsus on nõrkus, võimetus, maskeerunud hirm.

Valu kohtamine.
Inimese tõeline olemus on terviklikkus. Me peaksime kohtama , läbi elama ja mõistma seda valu, mida me vältida ei saa. Me peame läbi elama valu, mille me oleme mingil eluetapil kõrvale lükanud, tõrjunud, lämmatanud. Kui inimene on kohanud kogu valu, tuleb rahu.
Kui kohtad kalki, külma, hoolimatut, üleolevat, iroonilist või agressiivset inimest, siis tea, et selle maski taga peitub kannatus. Enne kokkuvarisemist üritatakse pikka aega kaitsemüüre püsti hoida, üritatakse endast jätta tugeva, teistsuguse inimese muljet.
Valu kohtamise puhul on küsimus tunde kohtamises. Tuleb kohtuda oma tunnetega.

Tundesse sisenemine
Tundesse minemist võib võrrelda vette minemisega. Sellest ei olda eraldi, ei üritata eemalduda. Ei analüüsita, ei uurita, selle üle ei arutleta. Mine kurbuse sisse. Ela see läbi. Jälgimine takistab puhast kogemist.
Primaarvalu kohtamine ei ole valust teadmine, vaid sellega üks olemine, sellega samastumine. Tunnete üle ei arutleta, ei räägita. Valuga kohtumiseks tuleb olla nüüd hetkes.Valuga kohtumine teeb haiget. Kui üksiolek on ahistav, kasuta põgenemisharjutust. Ära mine nädalalõpul välja, ära tarvita alkoholi, ole ilma raadiota, muusikata mõni päev. Kui tuleb ebameeldiv, ängistav tunne, proovi kuulata, millises kehaosas see tunda annab. Ära analüüsi seda, ära mõtle selle võimalikele põhjustele, ära mõtle minevikule, lapsepõlvele: suundu tundesse, lasku sellesse, ole sellega üks. Sule silmad, kuula tunnet, millisesse asendisse see keha suunab. Kui tunne on selge, tee seda nagu keha soovib. Jälgi, kas päevakorral on kohtamine või tõrje. Keha küljele pööramine ja looteasendisse minek võib olla põgenemine turvalisusesse.
Kui keha ei anna selgeid juhtnööre: siis heida selili, jalad 10-12 cm. teineteisest lahus külgedel. Kogemused liiguvad teatud kobaratena. Võib juhtuda, et kahest erinevast tõrjutud asjast võib tulla materjali teadvusesse samaaegselt. Vahel võib üks kogemus sisaldada nii palju valu, et võib tunduda hulluksminemisena. Esmasvalud ladestuvad üksteise järel, moodustades pingekihid, mis janunevad vabaduse järele. Neist on võimalik vabaneda ainult siis kui saavutatakse kontakt nende algupäraga. Kõiki sündmusi pole mõtet püüda kätte saada ja läbi elada, küll aga tuleb kogeda nende paljude kogemuste taustal olevat ühendavat tunnet. Oluline vabanemine ja terviklikuks saamine toimub siis kui tuumikkogemus kätte saadakse, läbi elatakse ja teadvustatakse.
Lämmatatud kogemuste taaskogemise iseloom on erinevatel inimestel erinev. Ühed on teadlikud ümbritsevast ajast ja kohast, teistel võib see hämarduda, ning mõned kalduvad täiesti algupärasesse kogemusse. Kui kogemus on pärit väga varasest lapsepõlvest, siis kogetakse oma keha proportsioone just sellisena nagu tol ajal olid. Ka valgus, lõhnad, temperatuur muutub selleks. Eriti valulikud kogemused kestavad mõnekümnest sekundist mõne minutini. Vähem valusate asjade kogemine aga mõnest minutist mõnekümne minutini. Vahel võib karjuda ühest kuni viie minutini, seejärel võib nutta pool tundi kuni max. tund aega. Nutmine võib jätkuda ka õhtul kodus ja ka järgmisel päeval.
Kes mängu astub, peab mängu välja kannatama. Inimene peab harjutama oma keha kuulamist, lootuste, soovide kuulamist ja vastutuse enda peale võtmist. Nad peavad alateadlikult otsustama kas nad on kasvamisportsessiks valmis. Kui protsess on käima läinud, siis on võimatu seda peatada. Kes kord on valinud kulgemise tee, ei saa enam sellelt teelt kõrvale astuda. Inimene,kes on kord tõele pühendunud, peab kohtama kõike, mida tõde soovib õpetada.

Kohtamise vallandajad
Valu kohtamiseni võib jõuda, vähendada mõne põgenemiseks kasutatava aine tarvitamist või vähendades neurootilist tegutsemist.
 Liighingamine ajab kohtama e. hüperventilatsioon
 Kiire hingamise tagajärjel väheneb süsihappegaasi hulk. Muutub vere keemiline koostis. Seda teadlikult kasutades võib esile kutsuda tugevaid reaktsioone, kas kohe või paari järgmise päeva jooksul. See võib käivituda ka iseenesest. Selle lõpetamiseks panna suu ette paberkott või sarnane kott. See alandab vere hapnikusisaldust ja tõstab süsihappegaasi hulka. Valu järel sünnib uus mina. Ainult valu läbielamisel, elus esineva vastuseisu ja raskuste võitmisel on esmajärguline tähtsus. Agressiivsuse väljaelamine ei ole alati lahendus. Kui sellele ei järgne valu, ollakse alles poolel teel. Kui valu kohtamine lõpeb nutu ja karjumisega, kuid oma elus ei muudeta midagi, hakkab kogunema uus valu. Ja tasakaal on ajutine.
Terviklikuks saamise järel on järgmiseks sammuks vaimu arendamine. Sellesse kuulub olulise osana teiste teenimine, abistamine ühel või teisel moel, kasvõi harrastusena. Viga, mille teevad kõik, kes ei ole harjunud oma tunnetega töötama. Ennast vaadeldes ja iseendale mõeldes teevad nad seda kui valu-mina mitte kui terviklik ise. See ongi põhjus, miks inimesed ei teadvusta endale oma probleeme ega pääse nende juurde. Nad mõtlevad vale-mina peas liikuvate mõtete abil. Nad kasutavad probleemide otsimiseks sedasama vale-mina mille nad on ise loonud et valust vabaneda. Peame õppima end harjumuspärasest mõtlemisest ja targutamisest välja lülitama ning tunde sisse laskuma. Nõnda eraldume peas asuvast mõtlemist juhtivast keskusest ja laskume -valu andmebaasi- mis sisaldab kogu meie mahasalatud informatsiooni. Kui täiskasvanu soovib, võib ta õppida oma vale-mina ära kustutama. Tagajärg on see, et tema sees oleva väikese lapse valu hakkab välja tulema. See on väikese lapse kannatus. Ta võib aastakümneid tagasi tõrjutud, kõrvale lükatud valu nüüd lõpuni läbi elada, oma sees oleva väikese lapse valusse sisse minema.
Kui lämmatatud valuga on täielikult kohtutud, siis ei vajata enam valemina, ei vajata neuroose ega kaitsemehhanisme. Inimene on terviklik, vaba, loomulik. Temast saab uus isiksus. Elu on kestev arenemine. Ka eluga peab kohtuma. Millestki ei õpita nii palju kui raskustest

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist