Osho õpetus
Armastav meel ei saa olla kade
Kui sinu armastatu on kellegi teisega, tunned armukadedust. Ent kui sa ei oleks armukade, tunduks olukord sulle veelgi raskem – sa hakkaksid kahtlema, kas ikka armastad oma partnerit, kui ei tunne tema suhtes armukadedust.
Tegelikult on armastus ja armukadedus teineteise vastandid: armukade meel ei saa olla armastav ja vastupidi – armastav meel ei saa olla armukade.
Armukadedus on abielu kõrvalsaadus. Me ei leia armukadedust loomade maailmast. Loomad võivad küll vahete-vahel võidelda armastuse objekti pärast, ent see võitlus on palju loomulikum kui armukadedus.
Abielu on leiutatud institutsioon – see ei ole loomulik asi. Seepärast ei ole loodus loonud ka meelt, mis suudaks kohaneda abieluga. Ent inimene on pidanud vajalikuks, et armastajate vahel oleks mingi seaduslik leping, kuna armastus iseenesest on unetaoline ja mitteusaldusväärne. Ühel hetkel see on ja juba järgmisel hetkel seda pole. Inimene tahab kindlustada tulevikku. Praegu on ta noor, ent peagi ta vananeb ja ta sooviks, et tema abikaasa oleks temaga ka vanas eas, samuti haigestumise korral. Ta tahab, et partner, kes armastab teda praegu, armastaks teda igavesti, et armastus poleks vaid ajutine suhe. Selle nimel peab ta tegema mingi kompromissi. Seal aga, kus on kompromisse, on alati ka raskusi.
Abielu ja eraomandus
Loomadel pole eraomandust, kõik loomad on kommunistid ja palju paremad kommunistid, kui neid võiksime leida inimajaloost. Ka inimene elas tuhandeid aastaid ilma abieluta, kuid siis puudus ka eraomandus. Tollal elatas inimene end jahipidamisest. Saak tuli süüa võimalikult kohe, kuna polnud külmkappe tagavarade säilitamiseks. Ainus mure oli, et jahiõnne oleks ka järgmisel päeval. Ja kuna polnud midagi koguda, siis polnud ka abielu järele vajadust. Elati kommuunide, hõimudena, armastati ja tehti sugu ning algul puudus isegi sõna "isa". "Ema" on palju ürgsem ja loomulikum sõna, isegi "onu" on vanem kui "isa" ja sellega kutsuti kõiki mehi, kes olid enam-vähem isaealised. Laps teadis vaid oma ema. Kui mees ja naine tahtsid teineteist, siis ei takistanud seda ükski seadus.
Põllupidamine muutis kõik
Jahipidamisega ei saanud paljunev inimkond end lõputult elatada, tuli leida midagi kindlamat. Selleks sai põllupidamine, mis oli naise, mitte mehe, leiutis. Kuna naine oli suurema osa ajast rase, oli ta naelutatud kodu külge. Seepärast hakkaski ta seda vähehaaval kaunimaks ja mugavamaks muutma. Naine ehitas üles kodu, küla, linna ja kogu tsivilisatsiooni. See oli naise leiutis ka seepärast, et ta oli loomult esteetilisem, maalähedasem. Teda ei huvitanud Põrgu ja Taevas, Jumal või Saatan ning muud sellised abstraktsed asjad. Ükski pühadest tekstidest ei ole naise loodud. Ükski naine pole olnud elukaugeid asju mõlgutlev filosoof. Naise teadvus on olnud huvitatud vaid oma lähiümbrusest – mille märkamiseks mehel pole kunagi aega olnud. Naine leiutas põllupidamise jälgides metsikute taimede kasvu – kuidas valmivad seemned ja kuidas seemnetest võrsub uus saak. Ta hakkas katsetama söödavate taimedega. Peagi, kui jahipidamine muutus üha raskemaks, pidi ka mees nõustuma naise vaatenurgaga – hakkama aia- ja põllupidajaks, mil kõik sõltub juba inimesest endast, mitte jahiõnnest. Vähehaaval jäid jahtipidavd ja rändkarjakasvatajad rahvad paigale. Ja niipea, kui see juhtus, ilmnes üks hoopis uus seik.
Tugevad ja nõrgad
Ühtäkki oli nii tugevaid kui nõrku inimesi. Füüsiliselt tugevamad suutsid harida ja omandada rohkem maad. Hakates tootma üle oma vajaduste, avanes neil võimalus vahetada ülejääki muude asjade vastu. Inimese elu muutus seeläbi üheltpoolt keerulisemaks, teisalt aga põnevamaks. Kuid samas tekkis uus probleem: kes pärib vara?
Kibe kompromiss
Abielu ei sündinud sugugi mitte suurest austusest armastatu vastu, vaid majanduslikel põhjustel. Naine soovis seda sellepärast, et kogu jahipidamise perioodil ei olnud tal mingit majanduslikku positsiooni. Mees oli kõik kõiges ja selle võtmepositsiooni säilitas ta ka uutes, põllupidamise, tingimustes. Naine vajas majanduslikku turvalisust. Mees omakorda oli huvitatud, et poeg, kelle naine talle sünnitab, oleks tema oma ja ta saaks talle pärandada kogutud vara. Kui naine loobus oma vabadusest, oli ka mees valmis sellest loobuma – ja nad andsid end igavesti teineteisele.
Ent selline käik oli looduse vastu. Loodus on vabaduse poolt ega poolda mingeid köidikuid. Sellepärast hakkaski sündima uusi probleeme. Mehel oli raske leida partneriks sobivaid abielunaisi, sest neil olid oma abikaasad. Selles olukorras sobisid suurepäraselt lõbunaised. Nad ei olnud kellegi naised, nagarvadhu. Mees pidi vaid ostma tema aega ja maksma tema keha eest. Teile võib see olla üllatav, aga Indias oli igas linnas oma pealõbunaine. Ta oli paikkonna kauneim naine ja kuna ta oli nii kaunis, siis polnud tal õigust abielluda ainult ühe mehega, vaid ta pidi end kõigiga jagama. Vastasel juhul oleks meeste vahel tema pärast tõusnud suur tüli.
Abielu sünnitas mehes ka kahtluse. Kuna ta ei saanud kindel olla, kas laps on ikka tema oma, hakkas ta naise ümber looma üha kõrgemaid müüre – tal polnud asja kindlustamiseks muud võimalust, kui eraldada naine muust ühiskonnast. Ta ei võinud naist koolitada, kuna haritus oleks ärgitanud naist oma seisundi vastu mässama. Seepärast – ei mingit haridust naisele, ka religioosset haridust mitte. Religioon on aastasadu olnud meeste võimu all ja mehel on raske näha naist endast kõrgema ja pühama olendina.
Naine – hingetu masin
Mees on lõiganud kõik naise arenguvõimalused juurelt. Naine on talle vaid lastetegemise masin. Ükski maailma kultuuridest ei ole pidanud naist mehega võrdväärseks. Hiinas näiteks isegi eitati hinge olemaolu naises. Vana-Hiinas võis mees tappa oma naise, ilma et ükski seadus oleks teda selles takistanud. Naine oli tema omand ja iga mees võis teha oma omandiga, mis tahtis.
Naist on alla surutud kõikjal maailmas ja mida rohkem teda on alla surutud, seda kibestunumaks on ta muutunud. Ja kuna naisel pole mingit vabadust, mehel aga on kogu vabadus, hakkavad naise allasurutud tunded ja mõtted, kogu tema individuaalsus, väljendama end armukadedusena. Ta tunneb pidevalt hirmu, et mees jätab ta maha, läheb kellegi teisega... Kui aga naine mehe poolt maha jäetaks, tekiks tal mitmeid probleeme. Tal pole koolitust, ta pole majanduslikult iseseisev, teda on kasvatatud nii, et ta pole võimeline väljaspool kodu iseseisvalt liikuma. Talle on algusest peale sisendatud, et ta on nõrk.
India tekstides öeldakse, et lapsepõlves peab tütre eest hoolitsema isa, nooruses oma naise eest abielumees, vanaduses peab oma ema eest hoolitsema poeg. Naise eest tuleb hoolt kanda sünnist surmani. Ja ta ei saa mässata selle meeste ühiskonna vastu. Ta võib leida selles vaid vigu ja reeglina ta ei eksi – suurem osa kriitikast on täiesti õigustatud.
Alati, kui mees armub mõnnesse uuesse naisesse, muutub tema suhtumine eelmisesse tugevasti. Endistest armastajatest saavad võhivõõrad, keda ei ühenda enam miski. Naine kaotab kõigepealt oma vabaduse ja siis ta veel ka hüljatakse! Kogu tema elu on niiviisi pelk piin. Sellest ahistusest sünnibki armukadedus. Armukadedus on nõrga inimese viha – inimese, kes ei saa midagi teha, kuid kes keeb seesmiselt. Selline inimene oleks valmis maha põletama kogu maailma, ent ainus, mida ta tegelikult teha võib, on karjuda ja korraldada perekonnatülisid.
Olukord on selline senikaua, kuni abielust saab muuseumieksponaat. Kaasajal ei ole abielu järele enam mingit vajadust. Võib-olla see oli omal ajal kasulik asi. Või ehk ei ole see kunagi olnud otstarbekas, võib-olla on see ainult pelk ettekääne naise orjastamiseks. Võib-olla oleks saanud asja korraldada ka teisiti. Olgu minevik õige või vale, sellel on alati üks hea omadus – seda ei ole enam. Mis aga olevikku ja tulevikku puutub, siis siin ei ole abielul enam mingit mõtet. See on vastuolus inimese üldise arenguga ja vastuolus kõigi nende väärtustega, mida me armastame – vabaduse, armastuse, rõõmuga.
Taevapaiku sõnakuulelikele
Kuna mees tahtis naist täielikult orjastada, kirjutas ta religioosseid tekste, mis pidid panema naist hirmu tundma Põrgu ees ja igatsema Taeva järele. Taevas ootas naist, kui too vaid nõustus järgima mehe poolt kehtestatud mängureegleid. Tänaseks on täiesti selge, et iga päev, mida naine peab elama selles armukadedusest mürgitatud atmosfääris, hävitab tema psüühilist tervist. Naine peab saama vabaks ja sõltumatuks isiksuseks.
Abielu kaob ja sellest saab suursündmus kogu maailma jaoks. Seejuures ei takista miski meest ja naist elamast koos üht elu teise järel, kui nad teineteist armastavad. Abielust loobumine tähendab lihtsalt inimestele individuaalsuse tagasiandmist. Keegi ei ole siis enam kellegi omand.
Naine ja vabadus
On tähtis, et naised mõistaksid, et seni on nad tegutsenud meeste surve vastu viimaste poolt kehtestatud tingimustel ja tõeliselt ei saa naine vabaneda enne, kui vabaneb mees. Ka mehed peaksid endale teadvustama, miks nad rõhuvad naist ja kardavad naiselikkust. Mees tunneb naise suhtes tugevat alaväärsust. Naise jõuline intuitiivne olemus tekitab mehes ebakindlustunnet. Mõistes ja nähes aga asju nii, nagu nad tegelikult on, kasvab inimene iseenesest. Kui mehed teadvustavad iseendale, et nad kardavad võrdõiguslikkust naisega ja naise naiselikku jõudu, siis nad vähehaaval lakkavadki kartmast. Siis nad hakkavad kaitsma naiselikkust ja seda jõudu, mis naises peitub. Nad lasevad naisel arendada oma individuaalset jõudu ja lakkavad temaga võitlemast. Seni aga oleme teineteisele intiimsed vaenlased. Me hoiame teineteist vangis. Võimaluse korral oleme kohe valmis võimu haarama ja kasutama oma jõudu teise vastu. Laskem naistel olla naiselikud, ent andkem neile ka kõik õigused. Naine vajab vabanemiseks mehe toetust ja ka mehe vabanemine vajab naise mõistmist.
Siis võib naine hakata nautima oma naiselikku jõudu ja mees oma mehelikku jõudu, mis on teineteisest erinevad.
Bülletäänist "Satsang" nr. 2/92
Kui sinu armastatu on kellegi teisega, tunned armukadedust. Ent kui sa ei oleks armukade, tunduks olukord sulle veelgi raskem – sa hakkaksid kahtlema, kas ikka armastad oma partnerit, kui ei tunne tema suhtes armukadedust.
Tegelikult on armastus ja armukadedus teineteise vastandid: armukade meel ei saa olla armastav ja vastupidi – armastav meel ei saa olla armukade.
Armukadedus on abielu kõrvalsaadus. Me ei leia armukadedust loomade maailmast. Loomad võivad küll vahete-vahel võidelda armastuse objekti pärast, ent see võitlus on palju loomulikum kui armukadedus.
Abielu on leiutatud institutsioon – see ei ole loomulik asi. Seepärast ei ole loodus loonud ka meelt, mis suudaks kohaneda abieluga. Ent inimene on pidanud vajalikuks, et armastajate vahel oleks mingi seaduslik leping, kuna armastus iseenesest on unetaoline ja mitteusaldusväärne. Ühel hetkel see on ja juba järgmisel hetkel seda pole. Inimene tahab kindlustada tulevikku. Praegu on ta noor, ent peagi ta vananeb ja ta sooviks, et tema abikaasa oleks temaga ka vanas eas, samuti haigestumise korral. Ta tahab, et partner, kes armastab teda praegu, armastaks teda igavesti, et armastus poleks vaid ajutine suhe. Selle nimel peab ta tegema mingi kompromissi. Seal aga, kus on kompromisse, on alati ka raskusi.
Abielu ja eraomandus
Loomadel pole eraomandust, kõik loomad on kommunistid ja palju paremad kommunistid, kui neid võiksime leida inimajaloost. Ka inimene elas tuhandeid aastaid ilma abieluta, kuid siis puudus ka eraomandus. Tollal elatas inimene end jahipidamisest. Saak tuli süüa võimalikult kohe, kuna polnud külmkappe tagavarade säilitamiseks. Ainus mure oli, et jahiõnne oleks ka järgmisel päeval. Ja kuna polnud midagi koguda, siis polnud ka abielu järele vajadust. Elati kommuunide, hõimudena, armastati ja tehti sugu ning algul puudus isegi sõna "isa". "Ema" on palju ürgsem ja loomulikum sõna, isegi "onu" on vanem kui "isa" ja sellega kutsuti kõiki mehi, kes olid enam-vähem isaealised. Laps teadis vaid oma ema. Kui mees ja naine tahtsid teineteist, siis ei takistanud seda ükski seadus.
Põllupidamine muutis kõik
Jahipidamisega ei saanud paljunev inimkond end lõputult elatada, tuli leida midagi kindlamat. Selleks sai põllupidamine, mis oli naise, mitte mehe, leiutis. Kuna naine oli suurema osa ajast rase, oli ta naelutatud kodu külge. Seepärast hakkaski ta seda vähehaaval kaunimaks ja mugavamaks muutma. Naine ehitas üles kodu, küla, linna ja kogu tsivilisatsiooni. See oli naise leiutis ka seepärast, et ta oli loomult esteetilisem, maalähedasem. Teda ei huvitanud Põrgu ja Taevas, Jumal või Saatan ning muud sellised abstraktsed asjad. Ükski pühadest tekstidest ei ole naise loodud. Ükski naine pole olnud elukaugeid asju mõlgutlev filosoof. Naise teadvus on olnud huvitatud vaid oma lähiümbrusest – mille märkamiseks mehel pole kunagi aega olnud. Naine leiutas põllupidamise jälgides metsikute taimede kasvu – kuidas valmivad seemned ja kuidas seemnetest võrsub uus saak. Ta hakkas katsetama söödavate taimedega. Peagi, kui jahipidamine muutus üha raskemaks, pidi ka mees nõustuma naise vaatenurgaga – hakkama aia- ja põllupidajaks, mil kõik sõltub juba inimesest endast, mitte jahiõnnest. Vähehaaval jäid jahtipidavd ja rändkarjakasvatajad rahvad paigale. Ja niipea, kui see juhtus, ilmnes üks hoopis uus seik.
Tugevad ja nõrgad
Ühtäkki oli nii tugevaid kui nõrku inimesi. Füüsiliselt tugevamad suutsid harida ja omandada rohkem maad. Hakates tootma üle oma vajaduste, avanes neil võimalus vahetada ülejääki muude asjade vastu. Inimese elu muutus seeläbi üheltpoolt keerulisemaks, teisalt aga põnevamaks. Kuid samas tekkis uus probleem: kes pärib vara?
Kibe kompromiss
Abielu ei sündinud sugugi mitte suurest austusest armastatu vastu, vaid majanduslikel põhjustel. Naine soovis seda sellepärast, et kogu jahipidamise perioodil ei olnud tal mingit majanduslikku positsiooni. Mees oli kõik kõiges ja selle võtmepositsiooni säilitas ta ka uutes, põllupidamise, tingimustes. Naine vajas majanduslikku turvalisust. Mees omakorda oli huvitatud, et poeg, kelle naine talle sünnitab, oleks tema oma ja ta saaks talle pärandada kogutud vara. Kui naine loobus oma vabadusest, oli ka mees valmis sellest loobuma – ja nad andsid end igavesti teineteisele.
Ent selline käik oli looduse vastu. Loodus on vabaduse poolt ega poolda mingeid köidikuid. Sellepärast hakkaski sündima uusi probleeme. Mehel oli raske leida partneriks sobivaid abielunaisi, sest neil olid oma abikaasad. Selles olukorras sobisid suurepäraselt lõbunaised. Nad ei olnud kellegi naised, nagarvadhu. Mees pidi vaid ostma tema aega ja maksma tema keha eest. Teile võib see olla üllatav, aga Indias oli igas linnas oma pealõbunaine. Ta oli paikkonna kauneim naine ja kuna ta oli nii kaunis, siis polnud tal õigust abielluda ainult ühe mehega, vaid ta pidi end kõigiga jagama. Vastasel juhul oleks meeste vahel tema pärast tõusnud suur tüli.
Abielu sünnitas mehes ka kahtluse. Kuna ta ei saanud kindel olla, kas laps on ikka tema oma, hakkas ta naise ümber looma üha kõrgemaid müüre – tal polnud asja kindlustamiseks muud võimalust, kui eraldada naine muust ühiskonnast. Ta ei võinud naist koolitada, kuna haritus oleks ärgitanud naist oma seisundi vastu mässama. Seepärast – ei mingit haridust naisele, ka religioosset haridust mitte. Religioon on aastasadu olnud meeste võimu all ja mehel on raske näha naist endast kõrgema ja pühama olendina.
Naine – hingetu masin
Mees on lõiganud kõik naise arenguvõimalused juurelt. Naine on talle vaid lastetegemise masin. Ükski maailma kultuuridest ei ole pidanud naist mehega võrdväärseks. Hiinas näiteks isegi eitati hinge olemaolu naises. Vana-Hiinas võis mees tappa oma naise, ilma et ükski seadus oleks teda selles takistanud. Naine oli tema omand ja iga mees võis teha oma omandiga, mis tahtis.
Naist on alla surutud kõikjal maailmas ja mida rohkem teda on alla surutud, seda kibestunumaks on ta muutunud. Ja kuna naisel pole mingit vabadust, mehel aga on kogu vabadus, hakkavad naise allasurutud tunded ja mõtted, kogu tema individuaalsus, väljendama end armukadedusena. Ta tunneb pidevalt hirmu, et mees jätab ta maha, läheb kellegi teisega... Kui aga naine mehe poolt maha jäetaks, tekiks tal mitmeid probleeme. Tal pole koolitust, ta pole majanduslikult iseseisev, teda on kasvatatud nii, et ta pole võimeline väljaspool kodu iseseisvalt liikuma. Talle on algusest peale sisendatud, et ta on nõrk.
India tekstides öeldakse, et lapsepõlves peab tütre eest hoolitsema isa, nooruses oma naise eest abielumees, vanaduses peab oma ema eest hoolitsema poeg. Naise eest tuleb hoolt kanda sünnist surmani. Ja ta ei saa mässata selle meeste ühiskonna vastu. Ta võib leida selles vaid vigu ja reeglina ta ei eksi – suurem osa kriitikast on täiesti õigustatud.
Alati, kui mees armub mõnnesse uuesse naisesse, muutub tema suhtumine eelmisesse tugevasti. Endistest armastajatest saavad võhivõõrad, keda ei ühenda enam miski. Naine kaotab kõigepealt oma vabaduse ja siis ta veel ka hüljatakse! Kogu tema elu on niiviisi pelk piin. Sellest ahistusest sünnibki armukadedus. Armukadedus on nõrga inimese viha – inimese, kes ei saa midagi teha, kuid kes keeb seesmiselt. Selline inimene oleks valmis maha põletama kogu maailma, ent ainus, mida ta tegelikult teha võib, on karjuda ja korraldada perekonnatülisid.
Olukord on selline senikaua, kuni abielust saab muuseumieksponaat. Kaasajal ei ole abielu järele enam mingit vajadust. Võib-olla see oli omal ajal kasulik asi. Või ehk ei ole see kunagi olnud otstarbekas, võib-olla on see ainult pelk ettekääne naise orjastamiseks. Võib-olla oleks saanud asja korraldada ka teisiti. Olgu minevik õige või vale, sellel on alati üks hea omadus – seda ei ole enam. Mis aga olevikku ja tulevikku puutub, siis siin ei ole abielul enam mingit mõtet. See on vastuolus inimese üldise arenguga ja vastuolus kõigi nende väärtustega, mida me armastame – vabaduse, armastuse, rõõmuga.
Taevapaiku sõnakuulelikele
Kuna mees tahtis naist täielikult orjastada, kirjutas ta religioosseid tekste, mis pidid panema naist hirmu tundma Põrgu ees ja igatsema Taeva järele. Taevas ootas naist, kui too vaid nõustus järgima mehe poolt kehtestatud mängureegleid. Tänaseks on täiesti selge, et iga päev, mida naine peab elama selles armukadedusest mürgitatud atmosfääris, hävitab tema psüühilist tervist. Naine peab saama vabaks ja sõltumatuks isiksuseks.
Abielu kaob ja sellest saab suursündmus kogu maailma jaoks. Seejuures ei takista miski meest ja naist elamast koos üht elu teise järel, kui nad teineteist armastavad. Abielust loobumine tähendab lihtsalt inimestele individuaalsuse tagasiandmist. Keegi ei ole siis enam kellegi omand.
Naine ja vabadus
On tähtis, et naised mõistaksid, et seni on nad tegutsenud meeste surve vastu viimaste poolt kehtestatud tingimustel ja tõeliselt ei saa naine vabaneda enne, kui vabaneb mees. Ka mehed peaksid endale teadvustama, miks nad rõhuvad naist ja kardavad naiselikkust. Mees tunneb naise suhtes tugevat alaväärsust. Naise jõuline intuitiivne olemus tekitab mehes ebakindlustunnet. Mõistes ja nähes aga asju nii, nagu nad tegelikult on, kasvab inimene iseenesest. Kui mehed teadvustavad iseendale, et nad kardavad võrdõiguslikkust naisega ja naise naiselikku jõudu, siis nad vähehaaval lakkavadki kartmast. Siis nad hakkavad kaitsma naiselikkust ja seda jõudu, mis naises peitub. Nad lasevad naisel arendada oma individuaalset jõudu ja lakkavad temaga võitlemast. Seni aga oleme teineteisele intiimsed vaenlased. Me hoiame teineteist vangis. Võimaluse korral oleme kohe valmis võimu haarama ja kasutama oma jõudu teise vastu. Laskem naistel olla naiselikud, ent andkem neile ka kõik õigused. Naine vajab vabanemiseks mehe toetust ja ka mehe vabanemine vajab naise mõistmist.
Siis võib naine hakata nautima oma naiselikku jõudu ja mees oma mehelikku jõudu, mis on teineteisest erinevad.
Bülletäänist "Satsang" nr. 2/92
Kommentaarid
Postita kommentaar